Tempel mällu igaveseks

Sest mitte kuskil mujal ei kasva, õpi ja armasta üks inimene nii lühikese aja jooksul nii palju.

Keeldun blogimast seni, kuni koju jõuan.

Storm Water

Täna hommikul käisime prügi koristmas. Osad müttasid jões, teised pargis ja selle ümbruses. Päris palav ja  vastik oli. Siis tulime tagasi, käisime söömas, tulin koju ja magasin veits ja kella kaheks jälle tundi tagasi. Arutasime, mida homsel programmi kokkuvõtval sümpoosiumil rääkida ja tegime siis neid esitlusi. Siis käisime üle tunni aja õhtust söömas ja hirmus lõbus oli jälle. Pärast õhtusööki tegime veel midagi, ei mäleta. Ma pakkisin veits kohvrit ja tegelesin oma piltide edastamisega ja käisin mängimas ja tantsimas ja niisama inimestega suhtlemas.

Mul on täiega lahkumismasendus peal. Täna õhtusel kogunemisel räägiti juba reede kohta informatsiooni ja ma ei olnud üldse ainus, kes peaaegu nutta tihkus.

Seltskond, kellega me parki koristasime: Abulfaz, Gena, Segal, David, Nelli, Dalila ja Belqis

Belqis leidis paaris kohas isegi seenekesi

Mõned pidid jõest välja kõndima niiviisi.

Pillele - need ameerika rasvased kapsalehed ja paar oliivi.

El Buen Pastor

Ei tahtnud üldse ärgata. Nelli ja Belqis hilinesid jälle ja hommikusöögile jõudsime suht hilja. Hommikusele kogunemisele jäime ka 3 minutit hiljaks, aga see polnud veel alanud :D

 Enne lõunat tegime midagi.......... aaaaaaa

Helistasime Skype'is mingile haridusteadlasele ja siis arutasime veel, kuidas oma tegevused ja kampaaniad ilusti kokku tõmmata. Seega paljud pidid veel blogipostitusi kirjutama jms.

 Enne lõunat läksime korraks ühikasse, ma magasin 20 minutit ja siis tulime sööma. Käisime Nelli, Monét, Polina ja Bartozs'iga hispaania keele professoriga lõunal, kes rääkis hispaania keelest ja keelepsühholoogiast, oma uurimustest ja üldiselt keele õppimisest. Täiega huvitav oli.

 Pärast lõunat valmistusime järjekordseks väljasõiduks lastega mängimiseks. Sõitsime siis El Buen Pastor nimelisse lasteaeda, kus pidime ainult 2 tundi nendega tegelema. Kui olime WFU'sse tagasi jõudnud, sain korraks Marviniga kokku, kes andis mulle mu secret postisaadetise. :):):):)

 Õhtusöögiks mekkisime corn-dogi ja natuke liiga palju brownie't ja küpsiseid. Pärast seda läksime mingite teiste ühikate juurde, kus elab mingi teine loodulaager ja seal oli meil nendega cook-out ja suhtlemisõhtu. Jõin 2 topsi vett ja kolmanda viskasin nalja viluks Nellile näkku ja siis mängisime veits korvpalli. Kõik said talla alla rängad villid ja jube higine oli olla jälle.  33˚C ilmaga mängides ei ole isegi korvpall mõnus. Lõpuks tulin koju, lone'isin veits, siis käisin katkiste jalgadega Faikat lõbustamas, lone'isin veel veits ja siis käisin teises majas mänguõhtul.




Meie grupi viimane väljasõit.

Tähelepanekuid elust enesest

Meie suures 61-liikmelises rahvusvahelises grupis on ainult 2 blondi tüdrukut.

Kõik leiavad, et mu punutised juustes on mingi imetegu ja saan umbes 6 komplimenti päevas.

Ka sinised silmad on mulle harjumatult haruldased.

Tähtsatest asjadest mõtlen rohkem kui räägin.

Peaaegu kõik lapsed, kellega me siin tegelenud oleme, on mustanahalised.

Akutrelli ja arvutit oskan kasutada paremini kui keskmine noor eurooplane/ameeriklane.

Siin on igal pool prussakad ja enamus inimesi kardavad neid nagu mina kartsin omal ajal hiiri.

Esmaspäev

Hommikul kella kuuest läbi raskuste üles ja hakkasime oma oste sorteerima ja pakkima. Siis käisin pesemas, sõin jäätisepirukat ja sain Marvinilt ja Lindalt veel paar kingitust. Lõpuks kella 8 paiku hakkasime kooli sõitma, et ühikatesse tagasi kolida.

 10.15 pidime kõik väljas kokku saama, et minna WFU Admission Center'isse, kus räägiti meile USA kõrghariduse ajaloost ja WFU'st ja teistest ülikoolidest ja sisseastumisest üldiselt. Siis jalutasime oma tavalisse saali, Carswelli, kus üks naine rääkis meile veesüsteemidest ja sellest, kuidas me kolmapäeval mingit jõekest puhastama peame.  

 Pärast lõunat sõitsime kogu grupiga Salemtowne'i-nimelisse vanadekodusse, kus meie kunstide- ja kultuurigrupp esitas kõiki oma etteasteid. Chris ja Monét mängisid üliiiiilusti viilulit, Lani mängis klaverit, Manuel kitarri ja kõik teised näitlesid või laulsid. Polina Venemaalt luges mingit vene luuletust ja ma sain isegi aru. Muidu on koul koguaeg tunne, et see 7 aastat vene keele tunnis piinlemist ei ole mulle mitte midagi andnud. :(

 Pärast tulime tagasi, käisime söömas, tulime korraks ühikatesse ja siis läksime jälle Carswelli ühe mentorli, Chrisi tehtud dokumentaali vaatama. Teemaks oli "Kas peaks USA's alkoholi joomise sea langetama 18'le?". Pärast filmi oli tuline arutelu sel teemal, aga aega jäi väheseks. Seega löödi meid saalist välja ja kästi omavahel edasi arutada. Siis tulime Nelliga mu tuppa, tegime jälle lolle nalju ja lõpuks läksime teise majja teiste inimestega sotsialiseeruma. Lõpuks sai kell 10 ja mentorid tulid ja ajasid peo laiali. 

Uhiuus Admission Center

 Belqis ja Bruno

 Cris Chen New Jersey'st

Nädalavahetus

 Marvin ja linda kuuluvad rahvusvahelisse ühendusse nimega Friendship Force. See on pmts pensionäridele, kellel midagi teha pole ja kellele üksteisele külla reisida meeldib. Igatahes üks naine sealt ühendusest korraldab igal suvel oma järvemajakeses peo.

 Laupäeva hommikul lahkusime kella 10 paiku ja sõitsime veits üle tunni. Pool sõiduaega ma kirjutasin oma selle nädala blogipostitusi, mida mul ei olnud aega nädala sees teha. 

 Peol oli u 20 50+ inimest, enamus abielupaarid. Rääkisin seal paari inimesega juttu ja maitsesin lõunaosariikide delikatesse ja siis läksime tüdrukutega ujuma. Vesi oli ainult veidi jahedam kui õhk, seega vähemalt 30˚C. Tundus küll ngu vannivesi. Istusime seal üle kahe tunni ja ajasime juttu. Üks Nepaali tüdruk ei oska ujuda, ta on vist esimene selline inimene, keda ma tean. 

 Kolme paiku pakkisime ennast kokku ja hakkasime Belqis'i poole sõitma. Magasin autos mingi tunnikese ja ärkasin täpselt enne kohalejõudmist. Seal seadsime ennast Ozanaga sisse, ajasime juttu, sõime õhtusööki ja passisime niisama. Lõpuks hakkasid teised külalised ka saabuma. Alguses läksime ujuma, seal järves oli vesi veel soojem kui eelmises. Pärast vähemalt tunnist hüppamist, suplemist ja fotosessiooni läksime majja tagasi ja hakkasime täiega ägedaid seltskonnamänge mängima. Nalja sai rohkem kui naerda jõudsin. Mingil hatkel hakkasid osad gruppide kaupa ära minema ja lõpuks jäimegi ainult mina, Ozana, Belqis, Nelli ja Kamile, kes oli koos Belqisega seal peres.

 Öösel olime kaua üleval tegime lolli nalja ja lõpuks jäime magama ka. Pühapäeva hommikul ärkasime suht vara, sest uni läks ära. Siis ootasime pikalt mu host-ema, kes pidi meile järgi tulema ja poodi viima. Enne poodi minekut käisime veel Cold Stone'is jäätist söömas ja siis olime kella ühest kuueni poes. Pärast poodlemist käisime Marvini, Linda, Sheetali ja Suveykshaga mingis itaalia restos õhtust söömas. Saime tasuta õhtusöögi, sest rahvast oli toidukohale oootamatult palju ja me pidime hästi kaua oma toitu ootama. Siis käisime veel Best Buy's, kus mulle vajalikke vidinaid polnud ja viisime teised tüdrukud oma värskesse korterisse ära. Koju jõudes otsustasime Ozanaga võimalikult ruttu magama minna ja kohvrid hoopis hommikul pakkida. Tegelt jõudsime ikka magama alles pärast 11'st.

Esimene järv - Lake Norman

 Maailmade kõige lahedam majake

 Lõunaosariikide sööki sai ka

 Belqis'i tuba ta host-kodus

 Teised fellows'id tulid ka külla,  mängisime megaägedaid seltskonnamänge

 Ja käisime ujumas

 Viimased lahkujad

 Öösel mängisime seda mängu ka

 Ja Linda ja Ozana käisid Hanes Mall'is