Keeldun blogimast seni, kuni koju jõuan.

Storm Water

Täna hommikul käisime prügi koristmas. Osad müttasid jões, teised pargis ja selle ümbruses. Päris palav ja  vastik oli. Siis tulime tagasi, käisime söömas, tulin koju ja magasin veits ja kella kaheks jälle tundi tagasi. Arutasime, mida homsel programmi kokkuvõtval sümpoosiumil rääkida ja tegime siis neid esitlusi. Siis käisime üle tunni aja õhtust söömas ja hirmus lõbus oli jälle. Pärast õhtusööki tegime veel midagi, ei mäleta. Ma pakkisin veits kohvrit ja tegelesin oma piltide edastamisega ja käisin mängimas ja tantsimas ja niisama inimestega suhtlemas.

Mul on täiega lahkumismasendus peal. Täna õhtusel kogunemisel räägiti juba reede kohta informatsiooni ja ma ei olnud üldse ainus, kes peaaegu nutta tihkus.

Seltskond, kellega me parki koristasime: Abulfaz, Gena, Segal, David, Nelli, Dalila ja Belqis

Belqis leidis paaris kohas isegi seenekesi

Mõned pidid jõest välja kõndima niiviisi.

Pillele - need ameerika rasvased kapsalehed ja paar oliivi.

El Buen Pastor

Ei tahtnud üldse ärgata. Nelli ja Belqis hilinesid jälle ja hommikusöögile jõudsime suht hilja. Hommikusele kogunemisele jäime ka 3 minutit hiljaks, aga see polnud veel alanud :D

 Enne lõunat tegime midagi.......... aaaaaaa

Helistasime Skype'is mingile haridusteadlasele ja siis arutasime veel, kuidas oma tegevused ja kampaaniad ilusti kokku tõmmata. Seega paljud pidid veel blogipostitusi kirjutama jms.

 Enne lõunat läksime korraks ühikasse, ma magasin 20 minutit ja siis tulime sööma. Käisime Nelli, Monét, Polina ja Bartozs'iga hispaania keele professoriga lõunal, kes rääkis hispaania keelest ja keelepsühholoogiast, oma uurimustest ja üldiselt keele õppimisest. Täiega huvitav oli.

 Pärast lõunat valmistusime järjekordseks väljasõiduks lastega mängimiseks. Sõitsime siis El Buen Pastor nimelisse lasteaeda, kus pidime ainult 2 tundi nendega tegelema. Kui olime WFU'sse tagasi jõudnud, sain korraks Marviniga kokku, kes andis mulle mu secret postisaadetise. :):):):)

 Õhtusöögiks mekkisime corn-dogi ja natuke liiga palju brownie't ja küpsiseid. Pärast seda läksime mingite teiste ühikate juurde, kus elab mingi teine loodulaager ja seal oli meil nendega cook-out ja suhtlemisõhtu. Jõin 2 topsi vett ja kolmanda viskasin nalja viluks Nellile näkku ja siis mängisime veits korvpalli. Kõik said talla alla rängad villid ja jube higine oli olla jälle.  33˚C ilmaga mängides ei ole isegi korvpall mõnus. Lõpuks tulin koju, lone'isin veits, siis käisin katkiste jalgadega Faikat lõbustamas, lone'isin veel veits ja siis käisin teises majas mänguõhtul.




Meie grupi viimane väljasõit.

Tähelepanekuid elust enesest

Meie suures 61-liikmelises rahvusvahelises grupis on ainult 2 blondi tüdrukut.

Kõik leiavad, et mu punutised juustes on mingi imetegu ja saan umbes 6 komplimenti päevas.

Ka sinised silmad on mulle harjumatult haruldased.

Tähtsatest asjadest mõtlen rohkem kui räägin.

Peaaegu kõik lapsed, kellega me siin tegelenud oleme, on mustanahalised.

Akutrelli ja arvutit oskan kasutada paremini kui keskmine noor eurooplane/ameeriklane.

Siin on igal pool prussakad ja enamus inimesi kardavad neid nagu mina kartsin omal ajal hiiri.

Esmaspäev

Hommikul kella kuuest läbi raskuste üles ja hakkasime oma oste sorteerima ja pakkima. Siis käisin pesemas, sõin jäätisepirukat ja sain Marvinilt ja Lindalt veel paar kingitust. Lõpuks kella 8 paiku hakkasime kooli sõitma, et ühikatesse tagasi kolida.

 10.15 pidime kõik väljas kokku saama, et minna WFU Admission Center'isse, kus räägiti meile USA kõrghariduse ajaloost ja WFU'st ja teistest ülikoolidest ja sisseastumisest üldiselt. Siis jalutasime oma tavalisse saali, Carswelli, kus üks naine rääkis meile veesüsteemidest ja sellest, kuidas me kolmapäeval mingit jõekest puhastama peame.  

 Pärast lõunat sõitsime kogu grupiga Salemtowne'i-nimelisse vanadekodusse, kus meie kunstide- ja kultuurigrupp esitas kõiki oma etteasteid. Chris ja Monét mängisid üliiiiilusti viilulit, Lani mängis klaverit, Manuel kitarri ja kõik teised näitlesid või laulsid. Polina Venemaalt luges mingit vene luuletust ja ma sain isegi aru. Muidu on koul koguaeg tunne, et see 7 aastat vene keele tunnis piinlemist ei ole mulle mitte midagi andnud. :(

 Pärast tulime tagasi, käisime söömas, tulime korraks ühikatesse ja siis läksime jälle Carswelli ühe mentorli, Chrisi tehtud dokumentaali vaatama. Teemaks oli "Kas peaks USA's alkoholi joomise sea langetama 18'le?". Pärast filmi oli tuline arutelu sel teemal, aga aega jäi väheseks. Seega löödi meid saalist välja ja kästi omavahel edasi arutada. Siis tulime Nelliga mu tuppa, tegime jälle lolle nalju ja lõpuks läksime teise majja teiste inimestega sotsialiseeruma. Lõpuks sai kell 10 ja mentorid tulid ja ajasid peo laiali. 

Uhiuus Admission Center

 Belqis ja Bruno

 Cris Chen New Jersey'st

Nädalavahetus

 Marvin ja linda kuuluvad rahvusvahelisse ühendusse nimega Friendship Force. See on pmts pensionäridele, kellel midagi teha pole ja kellele üksteisele külla reisida meeldib. Igatahes üks naine sealt ühendusest korraldab igal suvel oma järvemajakeses peo.

 Laupäeva hommikul lahkusime kella 10 paiku ja sõitsime veits üle tunni. Pool sõiduaega ma kirjutasin oma selle nädala blogipostitusi, mida mul ei olnud aega nädala sees teha. 

 Peol oli u 20 50+ inimest, enamus abielupaarid. Rääkisin seal paari inimesega juttu ja maitsesin lõunaosariikide delikatesse ja siis läksime tüdrukutega ujuma. Vesi oli ainult veidi jahedam kui õhk, seega vähemalt 30˚C. Tundus küll ngu vannivesi. Istusime seal üle kahe tunni ja ajasime juttu. Üks Nepaali tüdruk ei oska ujuda, ta on vist esimene selline inimene, keda ma tean. 

 Kolme paiku pakkisime ennast kokku ja hakkasime Belqis'i poole sõitma. Magasin autos mingi tunnikese ja ärkasin täpselt enne kohalejõudmist. Seal seadsime ennast Ozanaga sisse, ajasime juttu, sõime õhtusööki ja passisime niisama. Lõpuks hakkasid teised külalised ka saabuma. Alguses läksime ujuma, seal järves oli vesi veel soojem kui eelmises. Pärast vähemalt tunnist hüppamist, suplemist ja fotosessiooni läksime majja tagasi ja hakkasime täiega ägedaid seltskonnamänge mängima. Nalja sai rohkem kui naerda jõudsin. Mingil hatkel hakkasid osad gruppide kaupa ära minema ja lõpuks jäimegi ainult mina, Ozana, Belqis, Nelli ja Kamile, kes oli koos Belqisega seal peres.

 Öösel olime kaua üleval tegime lolli nalja ja lõpuks jäime magama ka. Pühapäeva hommikul ärkasime suht vara, sest uni läks ära. Siis ootasime pikalt mu host-ema, kes pidi meile järgi tulema ja poodi viima. Enne poodi minekut käisime veel Cold Stone'is jäätist söömas ja siis olime kella ühest kuueni poes. Pärast poodlemist käisime Marvini, Linda, Sheetali ja Suveykshaga mingis itaalia restos õhtust söömas. Saime tasuta õhtusöögi, sest rahvast oli toidukohale oootamatult palju ja me pidime hästi kaua oma toitu ootama. Siis käisime veel Best Buy's, kus mulle vajalikke vidinaid polnud ja viisime teised tüdrukud oma värskesse korterisse ära. Koju jõudes otsustasime Ozanaga võimalikult ruttu magama minna ja kohvrid hoopis hommikul pakkida. Tegelt jõudsime ikka magama alles pärast 11'st.

Esimene järv - Lake Norman

 Maailmade kõige lahedam majake

 Lõunaosariikide sööki sai ka

 Belqis'i tuba ta host-kodus

 Teised fellows'id tulid ka külla,  mängisime megaägedaid seltskonnamänge

 Ja käisime ujumas

 Viimased lahkujad

 Öösel mängisime seda mängu ka

 Ja Linda ja Ozana käisid Hanes Mall'is

Boys and Girls Club

Reede!!

Hommikul oli kogunemine, laulsime Olhale sünnipäevalaulu ja rääkisime tulevast päevast. Täna alustasime ka kohalikule toidupangale konservide jms toidu kogumist. Kõik osalised peavad vähemalt ühe konservi tooma. Me Ozanaga unusasime muidugi konservid koju.

 Ennelõunal pidi kogu meie grupp ühe suure lastegrupiga tegelema ja seega olime jagatud Euroopa regioonideks ja igal regioonil oli oma jaam ja tegevus. Ameeriklased olid nende saatjad ja juhid, kes käisid nendega kõigis regioonides.

 Ma kuulusin Põhja-Euroopa riikide hulka. Me näitasime lastele oma lippe ja rääkisime ühe huvitava fakti oma riigist ja siis mängisime nendega ühte Rootsi matsu. Lahutasime meelt viiel lastegurpil ja ise olime lõpuks kuumusest poolsurnud, sest väljas oli 37-38˚C.

 Siis käiisme lõunal ja kella kaheks lab'i tagasi. Me tegime keskkonnagrupiga mingit ümarlauaarutelu, aga ma olin enamus ajast tegevuses piltide üleslaadimise ja meie kõigi blogide toimetamisega, seeda ma ei saanudki lõpuks aru, mis probleemi lahenduseks leiti.

 Meie grupil oli salaplaan korraldada veesõda. Kui see ümarlaud läbi sai ja mu arvutiaku tühi oli, siis ei olnud mul midagi teha ja ma hakkasin hoopis õhupalle veega täitma. Viisime suure kastitäie vepomme salaja välja, läsime õhtusele kogunemisele ja pärast palusime kõik välja pildile. Ma pidin korraks tuppa tagasi kaamerat tooma minema ja välja jõudes oli veesõda juba läbi. 

 Täna pidime hüvasti jätma Jonathaniga New Yorgist, sest ta peab Iisraeli ujumisvõistlustele minema. Pärast õhtust kogunemist ja veesõda tegime pilte ja palju kallistusi ja armsaid sõnu. Mul on nii kahju, et ta ära läks.

 Kell 6 tuli Linda meile järgi ja tulime otse koju. Otsekohe üks dušš ja puhtad riided. Sain veel skype'isllama annamari ja anniga rääkida ja siis näitas Marvin meile "Who's on First" klippi. Taas olid meil 3 Nepaali tüdrukut külas, kes tegid juba teist õhtut järjest nepaali toite. Täna olid siis mingi lillkapsa-kartulikarri, ingverispinat, läätsekaste ja šampinjonid. Kõrvale mekkisime ka üliülihead Ozana toodud Rumeenia veini. Pärast õhtusööki vaatasime veel Casablancat ja siis tuli uneaeg.






Esimene grupp

 Ma tavalises olekus

 Justas jooksmas

 Viimane grupipilt Jonathaniga. Ta kükitab alumises reas, oranži särgiga.

 Ups

Habitat for Humanity

Päeva võtab kõige paremini kokku Ozana facebooki staatus:
"helped build a house today within the "Habitat for Humanity" project + had her first MOMO (Nepalese dumpling) + watched "Anna and the King of Siam" + played Thumper."

Neljapäev

Hommikul veid enne kaheksat olime ehitusplatsil, pidime ankeedid täitma ja ennast tööpäevaks registreerima ja siis hakkasime tööle. Meid oli nii umbes 20 ringi, aga ainult 2 töödejuhatajad, kes meid õpetada oskasid. Seetõttu tekkis palju ootamist, et keegi tuleks ja aitaks ja üle kotrolliks. Habitat for Humanity on organisatsioon, mis ehitab vabatahtlike abiga korraliku koduta peredele lihtsad ja soodsad majad. Siin on terve tänav, mille majad on ainult vabatahtlike ehitatud. See maja, mille jallal meie töötasime, oli juba 2 kuud töös olnud, katus saadi nüüd peale, voodrit jõuti täna jõudsalt edasi panna. Sees panime meie riiuleid garderiibiseintele ja igasuug vajalikke asju vannitoaseintele. Meie vahel käis ringi ka elektrik, kes ühendas lampe ja pistikupesasid, keegi paigaldas ka köögimööblit. Kogu päev oli uskumatult palav ja kõikide särgid olid kuumusest ja raskest tööst läbimärjad.

 Kell 2 lahkusime ehitusplatsilt, käisime oma ühikates pesemas ja siis läksime tundi.  Meiega tuli rääkima üks programmi korraldaja Dr Linda Petrou, kes töötab nii WFU's ning ta on ka kohaliku tervisenõukogu esimees. Ta rääkis meile tervisekorralikust ja laste toitumisest ja koolide sööklatest jms. Otsustasime, et korraldame oma grupiga annetuskampaania, mille käigus kogume toitu kohalikule toidupangale.

 Kojusõites jäin juba autos magama, kodus kukkusin ka esimese asjana voodisse. Magasin 2 tundi, kuni oli aeg õhtusöögiks. Nepaali tüdrukud (nende nimed on nii keerulised, ma ei oska kirjutada) tegid meile erilisi nepaali aurutatud pelmeene momo'sid. Maitsesid nagu meie pelmeenid ja olid väga head. Nepaalis süüakse neid ainult mingi laheda terava tomati-köögivilja-ürdikastmega. Siis sõime veel mingid ülihead jäätisetorti ja vaatasime filmi "Anna and the King of Siam", mis oli täiega lahe.

 Meil kukkus see toru keldrisse, käisime Karloga järel

 Kõik uksed ja aknad olid plastikust

 Selle maja tulevane perenaine

 Allan Louden, BFTF'i direktor

 Aleksiandr from Belarus oma vapustava filmi jaoks intervjuusid kogumas,'

 Enamus ajast lasin tüübleid ja kruvisid seina

 Kuuma peletamiseks pidi vahepeal veesõda ka tegema

 Pärast tööd kooli tagasi, Dr. Linda Petrou rääkis meile kohalikust tervisekorraldusest

Debatt 2

Kolmapäev.
Hommikul tegi Marvin mulle omletti ja röstsaia, siis läksime kooli ja tegime oma töötoas paar asja. Siis tuli Jon, kellega koos helistasime Johnile Haitilt, kelle kooli jaoks raha kogume. Rääkisime skype'is ligi pool tundi, saime küsida küsimusi ja ta rääkis meile palju huvitavat. Siis oli meil hiiglaslik 2.5h lõunapaus.
 Pärast lõunat hakkasime debatiks valmistuma. Teemaks oli: Classical art should play a substantial part in early childhood education. Meie pidime sellele väitele vastu vaidlema. Pool 4 algas väitlus kunstide ja kultuuride grupiga. Pärast veidi rohkem kui tundi väitlemist, kuulutasid ülikallutatud kohtunikud, et meie kaotasime. Jee
 Pärast kooli käisime jälle mingis lahedas buffees söömas ja siis läksime kinno. USAs on nii, et koos piletiga sa numbrilist istekohta ei osta ja seega pidime heade kohtade saamiseks vara kohale minema. Ajasime veits aega saali ukse taga juttu ja siis ajasime veel saalis juttu jnejne. Film oli täiega lahe. Veidi igav oli ainult see, et ma teadsin koguaeg, mis juhtuma hakkab ja ootasin alati mingeid lahendusi ja tähtsaid hetki. IMAX ei olnudki nii erinev, kui nt solarise 3D kino. Ekraan oli ainult veidi kumer.

 See piltide lisamine on mind juba mitu päeva alt vedanud, aga nüüd panin eelmisse postitusse suure hunniku pilte ka eelmistest päevadest.

Transformed Lives

Teisipäev

Täna käisime asutuses nimega Tranformed Lives, mis tegeleb lastele suunatud heategevusega. Meile toodi sinna grupp lapsi, keda pidime 4 tundi lõbustama ja harima.

 Ennelõuna kulus kõigeks selleks valmistumiseks, siis käisime varakult söömas ja 12.30 sõitsime juba teise linna otsa. Jõudsime ennast peaaegu sisse seada, kuni lapsed kohale jõudsid. Alguses tegime neile väkse powerpoint'i esitluse oma riikidest ja siis jagasime nad kahe gruppi erinevaid asju tegema. Meie õpetasime neile erinevates keetles "tere" ütlema ja kirjutama. Teises ruumis tegid nad käevõrusid ja värvisid lipukesi. Lõpuks kujunes see meie poolt lihtsalt suuremat sorti värvimispeoks. Pärast mängisime nendega veel muusikatoole ja jalgpalli jms pallimänge väljas. Oli päris lõbus. Lahkudes olid lapsed juba niii avatud ja sõbralikud, tahtsid kõiki kallistada ja pilti teha.

 Jõudsime parasjagu õhtuse kogunemise lõpuks tagasi. Linda tuli meile järgi, käisime korraks kodus pesemas ja riideid vahetamas ja siis sõitsime linna Marvini sünnipäeva tähistama. Terve nädala on Marvinil ja Lindal külas peale minu ja Ozana veel ka 2-3 Nepaali tüdrukut, kes meiega enamustes kohtades kaasas käivad. 

 Marvin ja Linda on juba 8 aastat erinevat programmide kaudu hästi palju tüdrukuid võõrustanud, eriti tihe side on neil nende Nepaali tüdrukutega, kes olid nende juures pikemat aega, ja kes praegu Winston-Salemis ülikoolis käivad. Igav meil ei hakka.

Meie muusikatoole mängimas

 Lapsed, kellega Transformed Lives'i raames tegelesime

 Ma ja Alyvia

 Thumb war!!

 Tüdrukud Veronikat kõditamas

 Mu lemmik John